Neli kuud! // Vier Monaten!!

Heyy!! // Hallo!!
(Scrollen Sie für den deutschen Teil nach unten)

NB! From now on the English part is replaced with a German one

Kätte on jõudnud detsember. Raadiost lastakse jõululaule, linn on täis jõulukaunistusi, poed on inimestest pungli jne. Või no vähemalt on see nii siin, minu linnas Aachenis. Ilm mul päris jõulutunnet ei tekita, kuid ma loodan, et vähemalt korra selle talve jooksul tuleb ka siin lumi maha. Praegu on mega tuuline, pilvine ja pime, pidevalt sajab vihma ja keskmiselt on nii umbes 6-10 kraadi.

Paar nädalat tagasi tegin ka ASSE Eesti instagrammis "takeover"i
ja rääkisin oma vahetusaasta kogemusest Saksamaal

SUUSATAMINE?

Jällegi, peale viimast blogipostitust, olen jõudnud palju teha. Alustame siis novembrist. Kuna lumi meie juurde pole veel jõudnud, siis otsustasime ise lume juurde minna. Nimelt käisime me suusatamas, sellises kohas nimega SnowWorld Landgraaf. See on Hollandis asuv sisehall mäesuusatamiseks ja Euroopas suuruselt kolmas. Mulle tundus, et laskumine oli isegi natsa pikem kui Munamäel :D. Veetsime seal umbes 2h. Väga tore oli :) Pole nii ammu suusatada saanud. Kuna mu kogu hostpere sõidab suuska ja ma sain neilt suusad + saapad laenata, siis ma leidsin, et targem on need võtta kui hakata lumelaua laenutamisele raha kulutama. Kuna ma pole vist varem päris kunstlume peal sõitnud, siis aluses oli ikka natsa veider :D lõpuks harjusin ära. Ma lisaks ka, et minu rõõmuks olid seal ka hüpekad. Esimesel korral läksin liiga hoogu :D. Lendasin liiga kõrgele ehk käbla käimine oli vältimatu :D. Järgmisel kahel korral proovisin esimest sooritust parandada. Lõpuks tuli normaalselt välja ka. Väga palju aega ma seal ei veetnud, kuna ma olin oma hostperest ainuke, kes hüpekatest huvitatud oli. Igatahes, ma olen väga õnnelik, et saime ka seal ära käidud.

FILMIÕHTU

Ühel novembri reedeõhtul käisime hostemaga ka ühel vanemal naabril külas, kes on juhuslikult mu hostema endine kolleeg. Tema koos oma abikaasaga korraldavad aeg-ajalt sõpradele ja naabritele enda juures filmiõhtuid. Seekord olin ka mina kutsutud. Üritus toimus väikeses armsas kõrvalmajas. Seal pakuti süüa ja juua ja muud näksimist. Film kestis umbes 1,5h ja oli palju huvitavam, kui ma arvasin. Kokkuvõtvalt rääkis see kolmest mehest, kes kõik ühte vanglasse ja samasse kongi sattusid. Kohati väga naljakas :D

IKEA ... JÄLLE

Lisaks jõudsime me hostemaga veelkorra IKEAst läbi hüpata. Kuna mul on enda tuppa juba liiga palju asju kogunenud, siis paar riiulit olid hädavajalikud. Nagu tavaliselt ikka, lahkutakse IKEAst rohkemate asjadega, kui alguses osta on plaaneeritud. Niisiis peale paari väikese riiuli sain ma endale ka ühe kunsttaime (kuna ma ei suuda neid millegipärast elus hoida), ühe päristaime (kuna ma pole veel 100% lillede elus hoidmise proovimisega alla andnud) ja midagi veel, aga praegu ei tule meelde :D.

DÜSSELDORF

Nii umbes kuu aega tagasi sain ma aru, et Saksamaal peale keelelaagri linna Heidelbergi, Aacheni, kus ma elan, ja Monschau polegi ma kuskil mujal ringi vaadata jõudnud. Selle vea pidin otsekohe parandama. Niisiis sõitsin ma hostema, -venna ja -vanaisaga Düsseldorfi. Käisime mega ägeda vaatega vaatetornis, samuti ka vaaterattal, proovisime Düsseldorfile omast tumedat õlu, ostsin paar jõulukinki, nägin ära tänava, kus iga paari hetke tagant sõitsid minust mööda sportautod ja kus asuvad kõik võimalikud kallid poed, nagu Gucci, Prada jne. Üleüldiselt mulle väga meeldis seal. Imeline linn. Sai palju ilusaid pilte tehtud, ja läheksin kindlasti ka tagasi.

AACHENI JÕULUTURG

Detsember algas meil kohe jõuluturule minemisega. Ma arvan, et praeguseks olen ma seal juba vähemalt kuus korda käinud. Ja iga kord ka glögi joonud. Muidu on nende jõuluturg siin ikka kaks, kui mitte kolm korda suurem, kui Tallinnas. Aga üleüldiselt on see nagu jõuluturg ikka. Ainuke hea aeg sinna minna on nädala sees, kuna nädalavahetusel, kaasaarvatud reedel, pole seal peaaegu et võimalik liikudagi. Inimesi on lihtsalt nii palju. Hostema ütles ka, et Aacheni jõuluturg on nii populaarne, et sellest inimmassist moodustavad suurema osa turistid.

KÜPSETAMINE

Niii :D mina ja küpsetamas. Seda pole küll kaua näinud. Aga käes on jõulud, ja ma olen Saksamaal, et uusi asju kogeda. Niiet miks mitte proovida :D Ning kuna ilma piparkookideta ei saa jõule mööda saata, siis otsustasin ma juba varakult alustada. Igaks juhuks, kui ma ei peaks nendega tegemisega hakkama saama, siis on mul aega harjutada. Kuna ma poest valmis taignat ei leidnud, siis pidin selle ise tegema. Täitsa piparkoogitaigen tuli, üllatuseks. Kahjust hoidsin neid tiba liiga kaua ahjust, niiet oleks saanud ka paremad tulla. Aga kõige suurem ´fail´ oli glasuur, kuna nad ei müü siin seda sellise tuutu sees nagu Eestis. Selle asemel on mingi muu, mis mulle ei meeldi. Järgmine kord teen glasuuri ka ise.
Lisaks võtsin ma ette kaneelirullide küpsetamise. Need tulid isegi täitsa head välja (arvestades seda, et ma pole neid varem teinud). Järgmine kord tuleb lihtsalt rohkem suhkrut panna :D. Pluss, ma natuke alahindasin seda töökogust :D. Niisiis arvasin ma, et see võtab maksimaalselt 2h, reaalsuses tegin ma neid 4h. Jube väsitav see küpsetamine ikka.

PÜHA NIKOLAUS

6.detsembril on sakslastel selline püha nagu Püha Nikolausi päev. Kooli pidin ma küll kahjuks minema :D, kuid selle asemel saime me koolis šokolaadi. See püha ongi põhimõtteliselt üks suur kommisaamise ja -söömise püha. Meile tuli tundi 5 õpilast, kes siis n.ö. esindasid Püha Nikolaust. Selle jaoks, et šokolaadi saada, pidime me kõik koos ühe jõululaulu laulma. Olime seda koos rahvusvahelise klassiga paar korda eelmistel päevadel harjutanud. Selleks, et see liiga kohutavalt ei kõlaks :D. Sellest hoolimata laulsime me viisist mööda. Õnneks, šokolaadi saime ikkagi.

ARSTID JA SAKSA SÜSTEEM

Juba praeguseks olen ma nelja erineva arsti juures käinud. Ühe korra hambaarsti juures ja kolm korda oma jala pärast. Hambaarsti juures käisin vaid max. viieks minutiks kabinetis sees ja siis saadeti mind kohe välja tagasi. Ühesõnaga seal midagi hullu ei olnud. Jalaga aga olid veidi teised lood :D. Kokkuvõtvalt läksin ma arsti juurde üldse selle pärast, et ma vigastasin seda keka tunnis. Täpsemalt lõi üks klassivend kogemata palli asemel täie jõuga mulle sääremarja. Alguses oli kõik ok. Mõtlesin, et läheb õhtuks paremaks. Tegelikult läks hoopis hullemaks. Õhtul oli valus kõndida ja jalale oli mega sinikas koos suure paistetusega tekkinud. Otsustasime sellega arsti juurde minna. Esimese arsti juures ootasime me 45 minutit ja siis kui lõpuks arsti jutule saime, heitis ta vaid kiire pilgu sellele peale ja ütles, et kreemi tuleb peale määrida. See läks ca. 30 eurot maksma. Kuna see nädala ajaga üldse paremaks ei läinud, siis läksin ma teise arsti juurde. Sealt saadeti mind mingisse kirurgiaosakonda, kus lõpuks mu jalast ka röntgen tehti. Ning jällegi määriti mingit kreemi peale ja tõmmati side tugevasti ümber. See läks maksma ca 130 eurot. Euroopa ravikindlustuskaardiga oleks see kõik tasuta olnud, kuid kuna mul seda hetkel pole, siis ma pean nüüd selle kõik kinni maksma.

Saksamaal on arsti juures süsteem selline, et saab olla kas eraklient või mitte. Eraklient saab inimene olla vaid siis kui ta sissetulek on piisavalt suur. Erakliendid on alati eelisjärjekorras. Euroopa ravikindluskaardiga oleksin ma olnud tavaline klient ja ei oleks pidanud midagi maksma. Kuna mul seda polnud, siis olin ma automaalselt eraklient, olin eelisjärjekorras ja ei pidanud selle tõttu kaua ootama, kuid pidin ka palju selle eest maksma.

Kui oled lugemas eestikeelset osa, siis ära unusta saksakeelses osas olevatele piltidele ka pilku peale visata 😉


// DEUTSCH //


Es ist endlich Dezember. Jetzt kann man Weinachtslieder aus dem Radio hören, es gibt sehr viele Weinachtsdekorationen in der Stadt und sehr viele Leute in den Geschäften. So ist es in Aachen. Leider gibt mir das Wetter kein Weinachtsgefühl, weil es immer so regnerisch, wolkig und dunkel ist. Ich hoffe, es wird wenigsten einmal in diesem Winter schneien. Ich liebe Schnee.

Mein Gastvater ( rechts) beim ATG Winterlauf - 18km in nur 1,5 Stunden

SKIFAHREN

Ich habe nochmal sehr viel gemacht. Ich beginne mit dem November. Als wir jetzt in Aachen keinen Schnee hatten, sind wir zur eine Skihalle in den Niederlande gefahren. Die Skihalle heisst SnowWorld Landgraaf und es ist die drittgrösste Skihalle in Europa. Ich denke, die Piste ist ein bisschen länger/ grösser als Munamägi in Estland :D. Es ist der grösste Hügel in Estland. Wir waren in der Skihalle ca. 2 Stunden. Ich habe sehr viel Spass gehabt :). Ich bin so lange nicht Ski gefahren. Die Ski habe ich von meiner Gastfamilie geliehen, weil mein Gastbruder David nicht mitgekommen ist. Es war sehr lustig Ski zu fahren, aber auch ein bisschen komisch, weil es keinen richtigen Schnee gab. Zum Glück gab es dort auch Hügel. Das erste mal hatte ich zu viel Geschwindigkeit, und deswegen bin ich gefallen :D. Aber die nächsten zweimal, bin ich viel besser aufgekommen.

FILMABEND

Am einem Wochenende im November, bin ich mit meiner Gastmutter zu einem Nachbarn gegangen. Er ist auch ein Ex-Lehrer von meinen Gasteltern. Er macht mit seiner Frau ab und zu einem Filmabend für Freunde und Nachbarn. Diesmal bin ich auch mitgegangen. Wir haben den Film in einem kleinen Haus geguckt. Es gab auch Essen und Getränke. Der Film hat ca.1,5 Stunden gedauert und es war interessanter als ich gedacht habe. Der Film war über drei Männer, die alle im selben Gefängis und in derselben Gefängiszelle waren. Es war sehr lustig :D.

IKEA ... WIEDER

Des weiteren war ich nochmal mit meiner Gastmutter bei IKEA. Weil ich schon so viele Sachen in meinem Zimmer habe, haben wir vier neue kleine Regale gekauft. Wie üblicherweise, kauft man bei IKEA mehr als man wirklich geplant hat. Und dass ist uns auch passiert. So, ausser den Regalen haben wir für mich auch eine küntstliche und eine echte Pflanze gekauft. Eine küntstliche Pflanze habe ich gekaufen, weil ich echte aus irgendeinem Grund nicht am Leben erhalten kann :D. Und eine echte Pflanze, weil ich habe es nicht aufgegeben, mich um die Planzen zu kümmern und will es wenigsten noch einmal versuchen.

DÜSSELDORF

Vor ungefähr einem Monat, habe ich realisiert, dass ich noch nicht in keiner anderen Stadt in Deutschland war ausser Heidelberg, Aachen und Monschau. Das musste ich sofort ändern. Also, sind wir - ich, meine Gastmutter, -Bruder und Grossvater - nach Düsseldorf gefahren. Wir haben einen Fernsehturm besucht, waren auf einem Riesenrad, haben Alt Bier aus Düsseldorf probiert und ich habe ein paar Weinachtsgeschenke gekauft. Es gab auch eine Strasse, wo nur sehr teure Läden sind und sehr schöne Autos fahren. Zusammenfassend hat mir Düsseldorf sehr gefallen. Sehr schön :) . Ich habe sehr viele schöne Fotos gemacht und ich würde definitiv wieder dorthin fahren.

AACHENER WEIHNACHTSMARKT

Der Dezember hat mit dem Weihnachtsmarktbesuch begonnen. Ich glaube, bis jetzt war ich schon mindestens 7 mal da und jedes mal habe ich auch Glühwein getrunken. Hier gibt einen sehr sehr grossen Weihnachtsmarkt, im Vergeich zu dem in Tallinn. Aber insgesamt sind diese fast gleich. Die beste Zeit dahin zu gehen ist von Montag bis Donnerstag, weil es am Wochenende zu viele Leute gibt. Es ist wirklich schwer irgendwo hin zu kommen. Meine Gastmutter hat auch gesagt, dass der Weihnachtsmarkt von Aachen sehr beliebt ist. Es gibt dort sehr viele Touristen.

BACKEN

Also :D ich und backen. Das hat man so lange nicht gesehen. Aber jetzt es ist Weihnachten und ich bin hier in Deutschland um neue Dinge zu lernen und zu versuchen. Zu Weihnachten muss es Lebkuchen geben. Nur für denn Fall, dass es beim ersten Versuch nicht funktioniert, habe ich sehr früh damit angefangen. Weil ich kein Lebkuchen-Teig im Supermarkt gefunden habe, habe ich den selber gemacht. Zum Glück hat es direkt geklappt. Leider habe ich sie nicht rechtzeitig aus dem Ofen genommen. Deshalb waren die Kekse ein bisschen zu dunkel, also ein bisschen verbrannt. Aber das grösste Versagen war der Zuckerguss, es gibt nicht den gleichen im Supermarkt wie in Estland. Statt dessen gibt es etwas anderes, was ich nicht mag. Das nächte Mal werde ich das auch selbst machen.
Ausserdem habe ich auch Zimtschnecken gebacken. Sie haben direkt geklappt (obwohl ich diese noch nie gebacken habe). Das nächste Mal, muss ich nur ein bisschen mehr Zucker hinzufügen. Zudem habe ich gedacht, dass es maximal 2 Stunden dauert, aber ich habe 4 Stunden gebraucht. Ich habe nicht gedacht, dass es so viel Arbeit ist. :D  Backen ist so anstrengend.

SANKT NIKOLAUS

Am 6. Dezember gibt es hier in Deutschland ein Fest - der Nikolaustag. An diesem Tag müssen die Kinde noch zur Schule gehen :D , aber manchmal bekommen sie in der Schule Schokolade. Am Nikolaus bekommen die Kinder viele Süssigkeiten.
Im unseren Unterricht sind 5 Mitschüler gekommen und wir mussten ein Weihnachtslied singen, um Schokolade zu bekommen. Es hat sehr schlecht geklungen, weil niemand in unserer Klasse so gut singen kann. Wir haben das, ich glaube zwei Stunde vorher geübt, aber trotzdem war es nicht so gut. Am Ende haben wir zum Glück doch Schokolade bekommen :D

ÄRZTE

Jetzt war ich schon bei vier verschiedenen Ärzten - einmal bei einem Zahnarzt und dreimal bei einem anderen. Beim Zahnarzt war ich nur circa 5 Minuten, weil ich nichts Schlimmes hatte. Aber mit dem Bein war es ein bisschen anderes. Ein Junge hat im Sportunterricht mein Bein versehentlich getroffen, aber mit seiner ganzen Kraft. Am Abend war mein Bein geschwollen und es gab einen sehr grossen blauen Fleck. Ich habe gedacht, dass es mit der Zeit besser wird, statt dessen ist es schlechter geworden. Bei dem ersten Arzt haben wir zuerst 45 Minuten gewartet und dann nur 5 Minuten mit dem Arzt gesprochen :/. Ausserdem hat er gesagt, dass ich nur Voltaren benutzen soll und wenn es in einer Woche nicht besser wird, soll ich zu ihm zurück kommen. Dafür habe ich 30 Euro bezahlt.
Eine Woche später, weil mein Bein noch weh tat, bin ich zu einem anderen Arzt gegangen. Er hat gesagt, weil ich mein Bein nicht so gut gefühlt habe, kann er nichts tun und ich muss zu einem anderen Arzt gehen. Also bin ich am nächsten Tag zu dem dritten Arzt gegangen. Er hat ein Röntgenbild von meinem Bein gemacht und hat einen Verband rund um mein Bein verbunden. Dieses Mal habe ich 120 Euro bezahlt :/. Im Grunde für Nichts :)) Nur weil ich keine Krankenkarte hatte, habe ich das alles bezahlt. Jetzt habe ich die Karte :D Habe sie heute mit der Post bekommen. Endlich!

//

Kui küsimusi tekib, siis võib julgelt kommentaaridesse jätta 😊 // Hier unten könnt ihr Kommentare schreiben oder Fragen stellen 😊

Tschüss! // Bye! 

18! ja palju muud // 18! and much more

Tere jälle! // Hello again! 
(Scroll down for English) 

No ja ongi kätte jõudnud see hetk, kui pigem tahan oma aega millelegi muule kui blogipostituste kirjutamisele kulutada. Seda on väga hästi näha sellest, et ma pole kui kuu aega blogisse midagi lisada jõudnud. Täitsa piinlik. Oktoober jäi täiesti vahele. Vahepeal on toimunud palju põnevat. Näiteks kohtusin ma teiste vahetusõpilastega ja oma tugiisikuga (29.09), samal õhtul olime terve perega Aacheni katedraali valgusetendusel. Käisin hostema, -venna Davidi ja tema tüdrukuga Carolus spas, külastasin teise hostvenna Philippi ja tema kahe sõbraga lõbustusparki nimega Fantasialand, pidasin pere ja sõpradega koos oma 18.ndat sünnipäeva (10.10), veetsime hostpere ja nende peretuttavatega nädala Sardiinias (13.-20.10), külastasime Lindt´i ja Lambertz´i šokolaadiladu, sõitsime hostemaga Hollandisse mega suurde Outletti, käisime pere ja paari sõbraga Oktoberfestil (27.10), ning viimane tähtis sündmus oli nädal aega tagasi. Nimelt käis mul Vahur külas! Lisaks alustasin keeltekoolis oma saksa keele arendamist ja muidugi pean mainima veel ka tennisetrennis käimist. Mõlemat kaks korda nädalas. 

TAASKOHTUMINE + VALGUSETENDUS

Alustagem siis algusest. 29.septembril oli terve päev ära planeeritud. Hommikul sain ma kokku oma tugiisiku ja teiste vahetusõpilastega, kelle eest mu tugiisik samuti vastutab. Minuga olid kaasas ka mu hostema ja mu hostpere endine vahetusõpilane Itaaliast, kes nüüd saksamaal ülikoolis käib. Me saime kõik kokku tugiisiku poolt valitud restoranis, sõime seal hommikust ning sellele järgnes paari tunnine Aachenit tutvustav jalutuskäik. Kui ma õigesti mäletan, siis oli meid vahetusõpilasi seal kokku äkki midagi kümne kuni viieteist ringis, kuid mulle tuttavaid nägusid maximum 2. Tuli välja, et ainult kolm meist, kes ka Heidelbergis keelelaagris olid, on sama tugiisiku endale saanud. Ülejäänud õpilased olid kõik stipendiumiga Ameerikast. Restoranis istusin ma ühes lauas tüdrukuga Taiwaanist ja tema hostperega. Hetkel ma temaga kahjuks ei suhtle, kuna ma ei osanud sellel hetkel sellele mõelda, et võiks tema Facebooki või muid andmeid küsida. Niiet nüüd pole mul temast halli aimugi. 
Peale kõike seda sõitsime me hostemaga korraks koju, võtsime hostisa kodunt peale ja sõitsime tagasi Aachenisse. Linnas saime kokku mu hostvenna ja ühe tema sõbraga. Mu hostpere oli juba varakult pidanud meile piletid sellele valgusetendusele hankima, kuna need pidavat igal aastal minema nagu kuumad saiad. Ostsime endale kõik midagi juua ja valisime endale hea vaatega koha. Ütleme nii, et päris hea show oli. Polegi varem saanud midagi sellist näha. Etendus kestis umbes 2 tundi, ning peale seda sõitsime me tagasi koju. See oli üks väga kiire, aga ka väga tore päev. 

Aacheni katedraali valgus-show 😮😍

CAROLUS SPAA

Kui ma õigesti mäletan, siis järgmisel nädalavahetusel külastasime me Carolus spaad. Siin kutsuvad nad seda Therme´iks. Proovisin seda tõlkida, aga ega ta väga mingit arusaadavat vastust ei andnud. Igatahes, kui te kunagi Aachenisse sattuma peaksite, siis sinna peaksite kindlasti minema. See midagi kultuurset pole, lihtsalt üks mõnus, moderne, ja ilus! koht lõõgastumiseks. Kaks sooja välibasseini, üksteise kõrval paiknevad üks kuum ja teine jääkülm bassein, keskel asub suur niisama kena bassein ja siis veel ka aurusaun. Lisaks on seal spaas ka nö. saunamaailm, aga sinna ei hakanud ma minema. Teised ei tahtnud ja üksi oleks igav olnud. 

FANTASIALAND

Järgmiseks, kõikidele seiklushuvilistele, kirjeldan ma natuke meie käiku Fantasialand´i lõbustusparki. Kui mu mälu piisavalt hea on ja ma õigesti mäletan, siis sõitis sinna nii umbes 30min-1h. Mu hostvanemad olid sellel nädalavahetusel kodunt ära, niiet lõbustusparki otsustasime ainult koos hostvennaga Phillipiga minna. Plus muidugi ta kaks sõpra. Aga ega mu hostvanemad Ameerika mägedel sõitmisest väga huvitatud vist ei olegi. Jõudsime kohale ja pidime parkla taha otsa sõitma, kuna absoluutselt kõik kohad olid täis pargitud. Ilus ilm = palju rahvast. Sama oli ka lõbustuspargi alal. Enamus järjekordki olid tunniaja pikkuse ootamisega. Aga üleüldiselt oli seal väga tore. Seda kohta peab ka igaüks oma silmaga nägema, kuna seda disaini/ kujundust ma küll õigesti ja arusaadavalt seletada ei suuda. 

😍😎😁😜

MINU 18. SÜNNIPÄEV!

Nüüd olen ametlikult täiskasvanu ja võin teha kõike, mida hing ihaldab. Seda lauset olen ma vist juba vähemalt viielt erinevalt inimeselt kuulnud. Kui mitte rohkematelt. Sünnipäeva puhul tellis mu hostema mulle imelise tordi, martsipaniga muide. Mega maitsev! Terve koogi oli küpsetanud mu hostpere peretuttav, niiet suured suured tänud ja aitähhid temale. 10. oktoobril peale kooli sõime hostema, -vendade ja -vanaisaga kooki ja jõime kohvi. Hostvendadelt sain ma kingituseks kaks kreemi ja ühe mega hea lõhnaõli. Vanaisa kinkis Aachener Printeneid – maiustused, mis pärinevad Aachenist. Super maitsvad! Õhtul käisime terve hostperega restoranis pitsat söömas. Vanemad kinkisid mulle H&Mi kinkekaardi ning ühed mega armsad kõrvarõngad. Väga tore päev oli. Ma kardsin, et võibolla mu 18. sünnipäev ei vasta mu ootusetele. Minu ootus täiskasvanuks saamisel on olnud, et tuleb ikka korralik pidu maha pidada. Ja see ka juhtus. 3 päeva hiljem olin kutsunud endale külla paar peretuttavat, paar peresõpra, kaks sõbrannat koolist ja mõned vahetusõpilased, kellega ma ühes keelelaagris augusti lõpus olnud olin. Kell 19.00 hakkasid inimesed vaikselt kohale ilmuma ja eks ta nii aina edasi läks. Mida rohkem inimesi kohale jõudis, seda lõbusam oli. Rääkisime, mis vahepeal teinud oleme ja kuidas üleüldiselt kõigil läinud on. Pidu oli samasugune nagu Eestis pinnad ikka. Alguses ei saa väga käima, pärast ei saa pidama  siis lõppeb millegi huvitavaga. Lisaks visati mind kaks korda basseini. Õues oli külm, ja vesi oli veel külmem. Tulin sealt välja ja vahetasin riided ära. Terve peo jooksul sai mind siis kolme moodi näha. Esimesel korral olin korralikult riides, juuksed sirgendatud ja kuiv! Teine ´look´ oli riided läbivettinud, juuksed sorakil ja läbi külmunud. Viimane ja mugavaim – dressipüksid, soojad sokid, NASA T-särk ja niiskusest lokkis juuksed. Imeline. 
Aaa ja muidugi, peaaegu unustasin. Üks vahetusõpilane Ameerikast oli nõus Põhja-Saksamaalt mu sünnipäevale sõitma. Ta sõitis terve tee bussiga, kokku 9 tundi. Ja muidugi tagasi ka. 

Ainuke pilt, mis mul enda sünnipäevast on 💖
(olen siin koos Mahinaga, kes on vahetusõpilane Ameerikas)

SARDIINIA 

Sardiinias ma varem käinud pole. Küll aga sõitsin ma eelmisel aastal päris ema ja õega Milanosse ning veetsime seal nii umbes (vist) nädal aega. Sardiinias sadas aga suht tihti vihma või oli lihtsalt pilvine. Käisime igal võimalusel rannas ning sain ka ühele lähedal asuvale linnale pilgu peale heita. Peaaegu igal õhtul mängisime terve seltskonnaga lauamänge. Väga tore oli ning läheks teinekordki. Kahju on sellest, et ma omavanustega rohkem seal ei suhelnud. Kaks last olid ka varem vahetusaastal käinud, oleksin saanud nendega muljeid jagada. Aga mina, kui tüüpiline eestlane, või lihtsalt Liisi suhtlesin kõigiga minimaalselt. Piisavalt, aga mitte liiga palju. Nüüd praegu kahetsen. Aga vähemalt ma tean, mida tulevikus teistmoodi teha. Tuleb end lihtsalt kokku võtta ja inimese kombel rääkima õppida. Nii lihtne see tegelt ongi. Nagu mu isa Eestis ja mu hostema mulle ütlesid, et kaotada pole mul midagi. Ma olen tulnud siia ainult võitma. 

Villasimius, Sardiinia, Itaalia

LINDT JA LAMBERTZ

Peale nädalat Sardiinias oli mul järele jäänud veel üks nädal sügisvaheaega. Esimesel päeval ma sõnaotsesesmõttes ainult magasin ja sõin + õhtul käisin keeltekoolis ja tennises. Teisipäeval külastasime me hostemaga kahekesi Lindt´i ja Lambertz´i šokolaadiladusid. Lindt´i oma oli natukene suurem, aga mõlemate ladude maiustuste kogus jättis mul ikka karbi lahti. Lindt´t teadagi on šokolaadi tootev firma, kuid Lambertz toodab enamjaolt igasuguseid võimalikke küpsiseid või präänikuid. Sellel päeval ostsin ma liiga palju magusat. Mul oli juba enne seda käiku üks sahtel kodus šokolaadist üle ajamas, kuid nüüd on seda veel rohkem. Liiga palju. Ma loodan, et te mäletate milline ma välja nägin, kui ma Eestist lahkusin, sest tagasi tulen ma vähemalt 5 kilo, kui mitte 10kg raskemana.

Veel üks pilt Sardiiniast 💙🌴

DESIGNER OUTLETT ROERMONDIS HOLLANDIS 

Lisaks käisime me hostemaga ka Hollandis mega suures Outlettis. Sain sealt endale kaks uut asja – Calvin Kleini pusa ja Tommy Hilfigeri kampsuni. Lõunat sõime sammuti seal ühes Hiina restoranis ning magustoidu ostsime mujalt. Kuna ma ei mäleta, kuidas seda kutsuti, siis panen selles siia alla lihtsalt pildi.

Seda sõime me magustoiduks 😋

LÕPUKS OMETI EESTLASED

Neljapäeval, 25. oktoobril saabus siia minu juurde, koos oma emaga, Vahur. Neil oli küll terveks ajaks hotell kinni pandud, kuid Vahur ööbis terve aja minu juures. Ühtegi minutit ei tohtinud raisku lasta. Esimese asjana jalutasime me rongijaamast nende hotelli ning jätsime kõik kodinad sinna. Kuna nad mõlemad polnud sellel päeval väga midagi söönud, siis veetsime me järgmised paar tundi mu kooli lähedal asuvas restoranis. Peale seda jalutas Vahuri ema hotelli tagasi ning meie läksime mu kooli vaatama. 
Järgmisel päeval ehk reedel käisime me hommikupoole metsas jalutamas ja õhtul külastasime kahekesi Carolus spaad. Ma olin seal juba ühe korra poole oma hostperega käinud, niiet päris ´lost´ me seal sees ei olnud. Alguses tahtsime me ka saunamaailma minna, aga tuli välja et see maksab ligi poole rohkem ning meeste ja naiste alad on eraldi. Leidsime, et pole mõtet hakata selle peale seekord raha kulutama. Õnneks saime me arususaunas käia, mis ainukesena basseinialal asus. 
Laupäeval sõitsime me varakult bussiga linna, kuna tahtsime enne Oktoberfesti jõuda ka šoppamas käia. Vahur sai endale uued ketsid, talvejope ja teksad. Ma sain lõpuks uue SuperDry pusa ära ostetud. Olin seda juba varem ka proovinud, kuid ei olnud raatsinud seda ära osta. Kella 17.00 paiku startisime me kogu hostpere ja Vahuriga kodust Oktoberfesti poole. Sellist asja ma pole varem näinud. Püsti oli pandud suur telk, sees oli palju nö piknikulaudu ja suur lava. Tellisime endale alguses midagi süüa ja siis saime ka Oktoberfesti õlu maitsta. Festivali lõpuks seisid kõik, kaasaarvatud mina ja Vahur toolide peal ja tantsisid, Oktoberfesti muusika taustal. See oli üks eriti lahe kogemus. Ma arvan, et kui seda festivali Eestiga kuidagimoodi võrrelda, siis on see kõige sarnasem jaanipäevaga. Kuid kordades hullem ja naljakam. Koju sõitsime sealt alguses rongi ja siis taksoga. 

Oktoberfest 2018

Kõike tuleb teha südamega - Vahur 2k18

Pühapäeval sõitsid Vahur ja ta ema rongiga Kölni (Cologne´i). Mina kaasa minna ei jaksanud, kuna olime viimased kolm päeva kogu aeg liivel olnud. Magasin kaua ning õhtul läksime koos Vahuriga Vapianosse õhtust sööma. Seal tekkis mul väga kodune tunne, nagu oleks Solarise Vapianos olnud vms. 
Esmaspäeval pidin mina kooli minema, niiet Vahur ja ta ema veetsid (vist) niikaua aega šoppates. Kui ma lõpuks linna jõudsin, siis käisime me Vahuriga McDonaldsis söömas ning pärast ostsime mulle tuppa jõulukaunistusi. Jah, ma tean liiga vara on. Aga mind see ei huvita. Lisasin siia alla pildi ka, kuidas mu kapi- ja riiulipealne nüüd välja näevad. Nii nummi.
Teisipäeva hommiku veetsin ma Vahuri ja ta emaga, kuna nad pidid juba 10.30 bussi peale minema, et siis õhtul lõpuks Eestis olla. Algselt pidid nad ühe ümberistumisega Eestisse saama, aga kuna üks nende lendudest tühistati, siis muutus kahe lennukiga lendamine kolme lennukiga lendamiseks. Ehk nad pidid sõnaotseses mõttes terve päeva reisima. See võis ikka päris väsitav olla. 

MIS MA TUNDSIN?

Paar sõna ka selles, mis ma tundsin kui nad siin olid. Esiteks ma kardsin kogu aeg, et see pole päriselt ja ma kujutan nende siinolemist lihtsalt ette. Ma olen küll oma sõprade ja perega aeg-ajalt suhelnud, kuid kedagi lähedast näha on hoopis teine asi. Ma läksin Vahurile ja ta emale rongijaama vastu ja kohe kui ma neid nägin valdas mind selline imelik tunne, et midagi oleks nagu valesti. Et nad ei tohiks ju siin olla. Neid oli lausa veider alguses näha, kuna minu jaoks olid nad just nagu ühest minu reaalsusest teise hüpanud. Vahurit kallistades ja ta häält kuuldes tuli mul nutt kurku. Ma olin enne rongijaama jõudmist ka suhteliselt närvis olnud. Üldse ma pabistan siin saksamaal liiga palju mingite mõttetute asjade üle. Kohe, kui Vahuri käte vahele sain, siis tekkis mul väga kodune ja turvaline tunne. Selline tunne, et saan end lõpuks lõdvas lasta. Ei olnud vaja mingi tühja tähja pärast enam muretseda. Selles hetkes oli vaid siin ja praegu. Selle nädala jooksul tekkis mul paar korda ka koduigatsus, kuid nüüd on kõik jälle täiesti okei. Täpselt nagu varem. 

PS!! Teistele tulevastele (ja ka praegustele) vahetusõpilastele väike nõuanne. Reegel, et esimesel poolaastal (kui üldse terve aasta jooksul) pole soovitatav sõpradel ega perel teid vahetusriigis külastada, pole välja mõeldud ja kirja pandud niisama, vaid asja pärast. Jah, ma olen õnnelik, et mu poiss siin käis ja ma lõpuks ka eestlasi näha ja kuulda sain. Aga kui nüüd ausalt öelda, siis oli see nädal aega mentaalselt väga väsitav... Ma olin ikka vähemalt pool ajast väga kurb, kuna ma ei saanud lahti mõttest, et nemad saavad koju tagasi minna ja mina jään siia. Lisaks, minu arust, kannatas selle all ka nii mu saksa-, kui inglise keel. Järsku pidin ma kahe keele asemel soravalt kolme keelt korraga rääkima. Ma ütlen veelkord, et ma olen praegu õnnelik, et nad käisid, kuid see kohtumine tekitas mulle pigem raskusi juurde, kui mind kuidagi moodi aitas. 

Veidi positiivsemal toonil edasi minnes sooviksin ma ka tänada oma Eesti pere ja sõpru, kes mu sünnipäeva puhul kõik meie linnakoju kokku tulid, et minu sünnipäeva tähistada. Läbi Facetime´i, ise tegelikult autos istudes, sain ma üle interneti oma tordil küünlad ära puhuda ja kuulata, kuidas mulle siis ka sünnipäevalaulu lauldi. Ma olen väga õnnelik, et nad selle ette võtsid, ja et mul nii armsad ja hoolivad sõbrad ja pere on. PS! Mu 7-aastane vend mängis mulle ilma vigadetta klaveril ka sünnipäevalaulu. Olen uhke. 

Selle blogipostituse lõpetangi ma siin. On veel paar teemat, millest rääkida sooviksin, kuid otsustasin need järgmiseks korraks jätta. Proovin järgmise postitusega mitte nii suurt vahe sisse jätta ja teid ikka enda eluga siin Saksamaal kursis hoida.

Kui oled lugemas eestikeelset osa, siis ära unusta inglisekeelses osas olevatele piltidele ka pilku peale visata 😉


//


And now, that time has come, when I want to do something else in my free time than write a blog post. It can be seen clearly from how I haven´t posted anything to my blog for so long. Quite embarassing. I skipped the whole October. A lot of fun things have happened during that time. For example, I met up with some other exchangestudents and my area representative (29.09), the same night we visited a light-show of the Aachen Cathedral with the whole family. Then I visited the Carolus Spa in Aachen with my hostmother, - brother David and his girlfriend Miriam, went to the Fantasialand amusement park with my other hostbrother Phillip and a couple of his friends, celebrated my 18th birthday with my hostfamily and friends (10.10), spent a week in Sardinia with my hostfamily and hostfamily´s friends (13.-20.10), visited Lindt´s and Lambertz´s chocolate warehouse, rode to a huge Outlet centre in Holland with my hostmother, attended the Oktoberfest with hostfamily and friends (27.10), and the last important thing happened about two weeks ago. My boyfriend Vahur came here with her mother from Estonia to visit me. In addition, I started my german language lessons at a local language school and also started tennis. Both of these twice a week. 

REUNION + LIGHT-SHOW

Let´s start from the beginning. September 29th had been fully booked. In the morning I met up with my area representative and the other exchangestudents, who live in the area, that my area rep. is responsible for. My hostmother and my hostfamily´s previous exchangestudent from Italy, Arianna, were also there with me. We met up at the restaurant, that my area rep. had previously picked out, ate breakfast there and then had a sightseeing tour in Aachen. If I remember it correctly, then there were 10-15 exchangestudents in total, but I only knew maximum 2 of them. One girl from Taiwan and one from America. We met at the language camp in Heidelberg. All the other exchangestudents, who were at the meeting, were Americans with a scholarship. I sat at the same table with another girl from Taiwan and her hostfamily. Unfortunately, I think of asking any of her socialmedia accounts. So now I have no idea what she is doing or how she is doing. 
After all of this, me and my hostmother drove home to pick up the hostfather and came later back to the city. In Aachen we met up with my hostbrother and one of his friends. We were about to go to a light-show of the Aachen cathedral. My hostparents had had to buy the tickets early in advance, because the show is sold out every year. And it was no differenet this year. Before the show, we got ourselves something to drink and picked the best possible spot to see the show from. I think I have never seen anything like this and it was really cool. The show lasted for about two hours and after that we went straight home. It was a really fun, but an exhausting day.  

Aachener Dom light show 😮😍

CAROLUS SPA
If I remember it correctly, then we visited the Carolus Spa the next weekend. Here they call the place Therme. I tried to translate it, but it didn´t give a very good translation for the word. Anyway, when you happen to visit Aachen some day, you should definetly also go there. It isn´t anything cultural, more like a really great, modern and beautiful place to relax at. There were two warm outdoor swimming pools, an ice cold and a really hot pool, that were right next to each other, a steam room/sauna and a really big warm watered pool in the middle of the whole spa. What´s more, while being there, it´s also possible to visit the so called sauna world. But we didn´t go there this time. The others didn´t want to and it would had been boring to go there alone. 

FANTASIALAND

As the next thing, I´m gonna talk about the time we visited the amusement park called Fantasialand. If I have good enough memory and remember it correctly, then the car ride to there was about 30min-1hour from Aachen. My hostparents were away for the weekend, so me, my hostbrother and his two friends decided to go and do something fun. When we got there, the whole parking lot was packed with cars, so we had to drive to the very end of it to get a spot for us to park. Nice weather = too many people. The same situation was at the area of the amusement park. Most of the lines had the waiting time up to an hour. But all in all, it was very fun there. Everyone has to see the design of the whole amusement park by themselves, because it is really extraordinary. + I´m not able to describe it by myself.

Eating ice cream with Mahina at Elisenbrunnen 

MY 18TH BIRTHDAY!

Now I´m officially a grown-up and can do everything that my soul desires. I think I have heard that sentence from at least 5 people now. If not from more. My hostmother had ordered a really amazing birthday cake for me, by the way it was with martzipan!! Sehr lecker! (so in English – very tasty/so good). The cake had been baked by a family-friend, so also many many thankyou´s to her. October 10th after school, we ate cake and drank coffee with my hostmother, -brothers and –grandfather. From my hostbrothers I got two hand-creams and a really good scented perfume. And from my hostgrandfather I got a pack of Aachener Printens – a special sweet from Aachen. They´re really good! In the evening we ate out at a pizza restaurant with the whole family. I got very pretty earrings and a H&M gift card from my hostparents for my birthday. It was a really good day. My expectation for becoming a grown-up is, that one has to host a really good party for it. And that´s exactly what I did. Three days later I had a birthday party with some of the exchangestudents, my hostfamily and a few friends from school. People started showing up at about 7pm, and the more people came, the more fun it was. We talked about, what we have done and how it has been during these two months in Germany. The party was almost the same as the students´s parties in Estonia usually are. At first you can´t really get the party started, then you can´t slow it down anymore and it always ends with something “interesting“. What´s more, I was thrown into the pool twice!! At that time of the evening, the air was cold, but the water was even colder. I had in total three looks during my party. At first I had my hair straighten, pretty clothes and i was dry! The second one, I was soaking wet, hair also not so dry anymore and shivering. The last and the most comfortable one – sweatpants, warm socks, NASA T-shirt and curly hair in a bun. Amazing!
Aaa yeah of course, I almost forgot. An American exchange student, who lives now in the north part of Germany, was willing to come to my birthday party and take the 9 hour bus drive, here. And back to the north of course.

My birthday cake 😍 Sehr lecker!! 👌

SARDINIA
I have never been to Sardinia before. But last year I visited Milano together with my mother and sister from Estonia and I think we stayed in Italy for about a week. Unfortunately in Sardinia it rained a few times and it was cloudy most of the time. We went to the beach as often as we could and I also had a chance to take a look at a nearby city. We played German board games with the whole group almost every night. It was a fun week and I would definetly go there again. It´s a bit unfortunate that I didn´t talk too much to the other my-aged children there. Two of them had previously also been on an exchange year and I could had asked about their experience. But me, as I am, a typical Estonian, talked as much as necessary, but not too much. Now I´m of course regretting it. At least I´ll know better next time. I just need to get myself together and start talking like a normal human-being. It´s actually that easy indeed. As my father from Estonia and my hotmother said, I have nothing to lose. I have come here to win, I can only win.

One of the amazing sunsets 🌞🌄

It was also quite often rainy 😕, but I like rain 😇

LINDT AND LAMBERTZ

After the week in Sardinia, I had one week left of the school-holidays. On the first day I literally only slept and ate + in the evening I attended the language and the tennis lessons. On Tuesday, me and my hostmother visited the warehouses of Lindt and Lambertz. Lindt´s was a bit bigger, but both of the warehouses´s chocolate amount amazed me. As you might know, Lindt is a company, who makes and sells chocolate, but Lambertz, on the other hand, sells every kind of cookies and gingerbread. On that day I bought too many sweets. Already before going there I had one of my drawers full of German and Estonian sweets. So now I have even more. I hope you all remember what I looked like when I left from Estonia, because I´m going to come back at least 5 kilogramms heavier, or even 10. Who knows?

DESIGNER OUTLET IN ROERMOND, HOLLAND

We also visited a huge Outlet centre in Holland. I bought two things from there – a Calvin Klein sweater and a Tommy Hilfiger pullover. We also ate lunch there in a chinese restaurant and then bought dessert from somewhere else. I don´t remember what it is called, but I´ll add a picture here, so you at least get an idea of it.

The thing we ate for dessert 😋

FINALLY ESTONIANS

On 25th October, Vahur with his mother arrived here to Aachen. They had a hotel booked for the whole time, but he stayed at my place the whole time anyway. Big thanks to my hostfamily, who so kindly let him stay with us this whole time. As the first thing after they arrived, we took their things to the hotel and then went out to eat. As neither of them had eaten anything that day, we decided to go eat brunch. After that me and Vahur went to see my school, because it was nearby. His mother went straight back to the hotel. 
The next day in the morning we had a walk in the forest and later in the evening we also visited the Carolus Spa. As I had been there before, it was easy for us not to get lost in there. At first we also wanted to visit the “sauna world“, but as it cost too much, we decided to skip it this time. Fortunately, we got to go to the steam room/sauna, which was the only one in the spa area.
On Saturday we drove to the city early in the morning so we would have enough time to shop. Because we were planning to start going to the Oktoberfest already 4.30pm in evening, so we had to be at home at that time. Vahur got himself new sneakers, a winter coat and jeans. I finally bought the sweater from SuperDry that I had been wanting for a long time. 

You can get a really good smoothie from the Aquis Plaza

But Oktoberfest was really fun and something very different. I think the most close thing to it in Estonia would be the Midsummer day, but Oktoberfest is many times crazier and funnier. I have never seen anything like this. The whole thing took place in a really big tent, which was packed with benches and tables. There was also a stage. At first we all got ourselves something to eat and then we also got to taste Oktoberfest´s beer. At the end of the festival everyone were standing on the benches and dancing to the German festival music. Even me and Vahur. It was amazing and much fun. 
On Sunday, Vahur and his mother visited Köln (Cologne) together. I didn´t go with them because the last three days had been very busy and I was very tired. In the evening me and Vahur went out to eat at Vapiano. I had a really homelike feeling, it seemed to me like we had been eating at the Vapiano in Solaris. (It is a shopping centre in Tallinn, Estonia).
On Monday I had to go to school, so I think that Vahur and his mother went shopping. After school I met up with Vahur in town and we ate lunch at McDonalds. Before I had my language lessons, we also went to a really cute store. I got myself some christmas decorations from there. I know it is too early for that right now. But I don´t care. I´ll add some pictures here, so you could see how sweet my room now looks. So Süss.

On Tuesday I spent the whole morning with Vahur and his mother, because they were supposed to take a bus to Cologne already at 10.30am. At first they were supposed to have only one connected flight, but as one flight was cancelled, travelling by two planes changed quickly to travelling by three of them. So they literally had to travel the whole day back to Estonia. So tireing.

WHAT I FELT

I´m also going to say a few words about what I felt while they were here. I was afraid the whole time that it is not real and I´m just imagening them being here. Yes, I have talked to my Estonian friends and family from time to time, but seeing someone in real life is a whole different thing. When I saw Vahur and his mother here for the first time, I had a feeling like something was wrong. That they shouldn´t had been here. At the beginning it was quite strange for me to see them here, because for me it seemed like they had jumped from one of my realities to another. So from the Estonian to the German one. When I hugged him and heard them both talking Estonian I almost started crying. I had been quite nervous before arriving to the train station. But when I was finally between his arms, I had a really safe and homely feeling. I didn´t have to worry about every small thing anymore. It that moment, it was only here and now. During this week I had homesickness a few more times, but now everything is okay again. Exactly like before.

NB! I´d like to give some advice to all the future exchangestudents and to them, who are exchangestudents now. The rule, that it is not recommended for the parents or friends from one´s homecountry to visit the exchangestudent during the first half of the year (or at all), is there for a good reason. Yes, I´m happy that my boyfriend was here and that I got to see Estonians and hear Estonian. But to be honest the week was mentally really tiring. Half of the time I was very sad, because I couldn´t get rid of the thought that they will be going back to Estonia and I´ll be staying here. In addition, I think that both my German and English were affected negatively. Because then I had to know how to speak not only two, but three language at the same time. I´m gonna repeat it again, I am very happy and thankful that they were here, but looking back I feel like it caused me more difficulties than helped me in any way. 

Dinner with my hostfamily and my hostaunt´s family

On a slightly more positive note, I would like to thank all my Estonian friends and family, who gathered to our home in Tallinn to celebrate my birthday. I even got to blow off the candles and heard how they all sang “Happy Birthday“ song to me through Facetime!! At the same time I was sitting in the car with my hostmother on the other side of Europe. I´m very happy that they decided to suprise me, and that I have so sweet and caring friends and family waiting me back home. NB! My 7year old brother played me the “Happy Birthday“ song on piano. Without mistakes!! I´m so proud.

I´m going to end the blogpost here. There are a few more things that I would like to write about. But I´m going leave these for the next blogpost. I´ll try to write here more often and let you all know when the next interesting thing happens.

//

Kui küsimusi tekib, siis võib julgelt kommentaaridesse jätta 😊 // You can leave your questions down below 😊

Tschüss! // Bye! 

1 kuu ✅ // 1 month ✅

Hei!! // Hallo!!

(scroll down for English)

Ja tere tulemast tagasi mu blogisse. Kui nüüd aus olla, siis mul polegi väga aega seda pidevalt täiendada. 😅 Kogu aeg on vaja midagi teha või kusagil olla. See, et mul tegevust on, pole muidugi üldse halb, ja ma ei kurda ka. Aga vahepeal hakkab kahju, kuna ma tahan oma muljeid ja kogemusi siia ka jagada. Üheks põhjuseks, miks ma seda blogi üldse pean, on, et kui ma oma vahetusaasta 10ne kuu pärast ära olen lõpetanud, siis saan ma ise ka oma kirjutatud teksti lugeda. Näen, kuidas aasta jooksul muutunud olen, ja mis kõik selle pika aja jooksul olen ikkagi ära jõudnud teha. Vabandan veekord, et eelmine nädal postitus vahele jäi. 😕 Mul tõesti polnud aega.

ESIMENE PAKK

Eelmisel neljapäeval, 13. septembril, sain ma kätte esimese paki oma päris perelt Eestis. 😇 Ütleme nii, et tunne oli küll selline nagu jõuludel kinke avades. Jube põnev, mis siis, et ma teadsin, mis nad mulle saatma pidid. 😁 Igatahes, mulle saadeti kaks kampsunit, näomakse, kaisukaru, dušigeeli, kehakreemi, palju palju erinevaid Eesti komme, sporditossud, kaks kleiti, kodused voodilinad ja pikakäistega särgi. Pooled asjad omad, pooled uued. Nüüd on sellest möödas juba terve nädal, niiet on tekkinud uusi asju, millest puudust tunnen. Kui kõik läheb nii nagu planeeritud, siis järgmise pakikese peaksin ma kätte saama juba järgmisel nädalal.😊

See pakk oli tegelikult palju raskem, kui siin pildil tundub 😂

SAKSAMAA – BELGIA – HOLLAND – USA

Laupäeval, 15.septembril, asusime koos hostema ja –isaga peale hommikusööki kohe teele. Meil oli plaanis külastada kolmeriigipiiripunkti. Ma loodan, et see sõna tuli nüüd õieti. Igatahes teel sinna saime läbi käidud veel paarist teisestki kohast. Esiteks peatusime me Henry Chapelle Cemetaryl, Belgias.  Kuna see ala kuulub ametlikult USAle, siis teoreetiliselt sain ma sellel päeval ka Ameerikast läbi hüpata. 😃 Seal kalmistul on peaaegu 8000 hauda Ameerika sõduritele, kes Teises Maailmasõjas surma said. Hauakivideks on seal siis ristid, mis on paigutatud nii, et need on samaaegselt mitut erinevat viisi ridades. Seda on suhteliselt raske seletada, nii et ma loodan, et pildi pealt on paremini aru saada. 

Teiseks peatuseks sai meil Abbaye du Val-Dieu. 1216 aastal oli see mungaklooster ning viimased mungad lahkusid sealt alles peale 2001. aastat. Seal on ka oma õlletehas, kus tehakse mingit erilist kanget õlu. Sain seda proovida ning jälle ka kooki süüa.😋 Külastasime samuti kloostri kirikut, mis oli väga tagasihoidliku kujundusega, ning jalutasime üüratult suures aias. See oli pigem nagu park, ja nii suur ka veel, et me keerasime poole pealt otsa ringi. Pean ka mainima, et Aacheni katedraal on sada korda ilusam. Ma nende kahe erinevust siin kahjuks näidata ei saa, sest Aacheni omas polnud lubatud pilti teha. Üllatavalt paljud sõidavad siin jalgratastega. Ei ole nii, et ainult Hollandis võib palju jalgrattaid leida. Ma ütleks, et Saksamaal ja Belgias on need ikka peaaegu sama populaarsed. 

Val-Dieu õlu ja aprikoosikook

Kolmandaks ja ka viimaseks peatuseks oli meil punkt, kus kolme riigi (Belgia, Saksamaa, Hollandi) piirid kohtuvad. 😜Ronisime kolmekesi päris kõrge vaatetorni otsa ja ega peale seda oli hing kinni ka. Kõik koos ähkisime seal üleval paar minutit. Lisaks oli trepp tehtud metallvõrest. Ma pole kindel, kas selle kohta metallvõre saab öelda, aga igatahes nägin ma terve tee alla. Iga sammuga aina kõrgemale. Ma tavaliselt kõrgust ei karda, aga see oli ikka küll päris jube. 😵 Alla tagasi tulles tegin kolmeriigipunktis pilti ning sain samaaegselt olla Belgias, Saksamaal ja Hollandis. 

Pärast kõike seda sõitsime me tagasi Aachenisse, kus oli algamas laupäevane Aachen September Special 2018. See üritus kestis neljapäevast pühapäevani. Sõime alguses ühes tüüpilises Saksamaa kiirrestoranis. Ma võtsin hapukapsast ja vorsti. Hapukapsast süües tekkis ikka päris kodune tunne. Ülejäänud õhtu kuulasime saksa cover-bändi NYNE.😍😎 No sellist asja pole ma küll varem kuulata saanud. Ma arvan, et see oli üks ägedamaid kontserte, mida ma kuulata olen saanud. Nad esitasid nii saksa, kui ka inglisekeelseid laule. Ma teadsin neist küll maksimaalselt kolme, kuid seda sai ka ilma laule tundmata nautida.😇

👌 NYNE 👌

MONSCHAU

Eile, 22. septembril, käisime koos hostemaga väikeses Monschau linnas. See on üks kõige armsamaid ja kenamaid kohti, mida ma näinud olen, niiet soovitan seda kõigil vähemalt korra elus külastada. 😍💛 Monschau asub Saksamaal täpselt Saksa-Belgia piiri ääres. See on ligikaudu 95km² suurune ja seal elab 12 000 inimest. Tallinna pindalaga võrreldes on Monschau peaaegu 2 korda väiksem.
Sõitsime sinna Aachenist peaaegu tund aega, kuid see oli seda väärt. Monschau asub üli kenas orus mägede vahel ning sinna jõudmiseks tuleb sõita päris pikalt mööda käänulist teed. Alguses oli lõbus edasi tagasi vingerada. Lõpuks hakkas pea veidi ringi käima. 😵 Jõudsime kohale ning parkisime auto linna keskkohast veidi kaugemale. Sinna oli sügis juba kohale jõudnud - maa värvilisi lehti täis ja õhk karge nagu sügisel ikka. 🍂🍁Monschaus on palju armsaid kohvikuid ja käsitööpoode, nii et kui olime linnale ringi peale teinud, ei saanud kohvikusse minemisest üle ega ümber. Võtsime hostemaga mõlemad tüki kooki ja kohvi. 🍰 Lisaks külastasime me Monschaus asuvat Euroopa suurimat liivakujude muuseumit ja klaasivalmistamise tehast. See väike linn on tõeline turistide magnet. Ma polegi pikka aega nii palju inglise keelt enda ümber kuulnud + kuulsin ka esimest korda Saksamaal vene keelt. 😁

SÕBRAD

Viimased nädalad olen palju mõelnud selle peale, kuidas endale siin Saksamaal sõpru leida. Alguses tundsin ma end väga imelikult. Ma olin nagu tulnukas teiste keskel. 👽 Kõigil on oma tutvused, kõik teavad mida teha, kellega rääkida ja kus olla. Mina, aga olin ühest reaalsusest teise tõstetud. Otsisin kohta, kus olla, ja kus tunneksin end mugavalt. Peas oli kinni mõte, et pean absoluutselt kõigiga kohe suhtlema hakkama ja kohe leidma kellegi, kes oleks mulle sama suureks sõbraks kui inimene, keda olen juba 11 aastat tundnud. See tekitas palju stressi ja ma arvan, et mu tugevad peavalud olid ka just sellepärast. 😕
Nüüd olen jõudnud arvamusele, et kõige targem polegi kohe esimese inimesega, kes silma jääb, sõpradeks hakata. Ma ju tegelikult ei tea, kes ta on, kus ta tuleb, milline on tema tegelik arvamus minust. Ma arvan, et targem on leida keegi, kellega mul on midagi ühist. Keegi, kellega mul on midagi, millest rääkida, või midagi, mida koos teha. Ega poodi minnes ka ei võta ju esimest asja, mis silma jääb. Vaatad ringi ja leia selle, mis kõige rohkem endale meeldib. Lõpuks on see kõik su enda teha ja otsustada. 😉

P.S.

Praegu sajab juba mitmendat tundi järjest tihedat seenevihma – perfektne ilm, mille ajal teki all istuda, blogi kirjutada ja koduseid komme nosida. 😋 Mu lemmik 💕Võibolla sellepärast ma eelmine nädalavahetus aega ei leidnudki, sest õues oli liiga ilus ilm (30 kraadi).

Järgmine blogipostitus tuleb lähima kahe nädala jooksul. Või siis kolme. Oleneb sellest, kui laisk ma olen. 😁

Aachen September Special 2018

Kui oled lugemas eestikeelset osa, siis ära unusta inglisekeelses osas olevatele piltidele ka pilku peale visata 😉

//

And welcome back to my blog. To be honest, I don´t have much time to write here anymore. 😅 I have so much to do and I constantly have to be somewhere. I´m not saying, that it´s bad, that I always have something to do. I really like it, I do. It´s just, that I think I don´t have enough time for my blog. It´s a shame, because I want to share my impressions and experiences also with you, here. One of the reasons I´m writing this blog, is that I can read it also myself, after I´m done with this exchange year. It´s a great way to see, how I have changed throughout the year and how many exiting things I have managed to do. I´m sorry again, that I didn´t update the blog last week. 😕 I really didn´t have the time.

THE FIRST PACKAGE

Last Thursday, 13th of September, I got my first package from my family back home in Estonia. 😇 Let´s just say that the feeling was the same, when I get to open the presents in christmas. I already knew, what they were gonna send me. 😁 Nevertheless, it was sooo exciting. Anyway, I got two sweathers, facial masks, teddy bear, shower gel, body cream, many different Estoninan candies, running shoes, two dresses, bed sheets from home and a T-shirt. Half of the things were my own, and half of them new. So it has been a whole full week since I got the package. And now, I have new thing, that I miss from home. If everything goes as planned, my next package should arrive in about a week or so. 😊

Yes, there´re signs with my name on the chocolate bars. 😂 I had to make sure, that
my Estonian family will not eat these before i get to put them into my luggage.

GERMANY – BELGIUM – THE NETHERLANDS  – the USA

On last Saturday, on 15th of September, me, my hostmother and –father decided to visit the point of the border of three different countries, We also visited a few other places on the way. We left the house right after breakfast. Firstly, we stopped at the Henry Chapelle Cemetery, in Belgium. As the area belongs officially to the USA, then theoretically I also got to visit America that day. 😃 In that cemetery there are 8000 graves of the American soldiers, who died in Belgium during the Second World War. The headstones are shaped as crosses and they are located so, that they form lines at least in three diferent ways. It´s really hard to explain. I hope the picture makes it a bit more clear. 

The second stop was the Abbaye du Val-Dieu. In 1216, it was a monastery and the last monks left there after the year of 2001. The monastery also has its own brewery, where they make a special kind of really strong beer. We got to taste it and had some cake in a cafe there. 😋 Lastly we visited the church of the monastery and looked at a huge garden that it has. It seemed more like a park than a garden. And it was so huge that we only walked through half of it. I also have to mention that I find the cathedral of Aachen much more beautiful than the church of that monarchy. Unfortunately I can´t show you the difference between those two, because at the one in Aachen, I wasn´t allowed to take any pictures. Suprisingly, a lot of people ride their bikes here. Not only Holland has a huge amount of bikes, but biking is also very popular in Belgium and Germany. Well, at least in the part of the country, that I live in.

The 6 liter beer bottles that were sold in the monastery 😮

The third and the last stop was the point, where the borders of the three countries (Belgium, Germany, Netherlands) come together. 😜 All three of us climbed to the top of the observation(?) tower and were quite tire afterwards. The stairs were also like seethrough, so you can see all the time how high up you are. I´m not usually scared of the hights, but that was quite scary even for me. 😵 When we came back down, I got to take a picture of me standing in three different countries at the same time. So in Belgium, the Netherlands and Germany.

After all this, when we were back in Aachen, we visited a German fast food restaurant. I got myself a sausage with some sauerkraut (in english pickled cabbage(?)). At that time there was the event called Aachen September Special 2018. It lasted from thursday to sunday. Then we got to listen to a German cover-band called NYNE. 😍😎 I think I have never heard this kind of thing before. They sang german and english songs, and they sang so good. I think it was one one the best concerts I have ever been to. I really enjoyed the concert, even though I only knew about three of the songs, that they performed. 😇

MONSCHAU

Yesterday, 22nd of September, me and my hostmother visited a small German town called Monschau. It is one of the sweetest and the most beautiful places I have seen, and I definetly recommend visiting it to everyone. 😍💛 Manschau is located at the border of Germany. The area is about 95km2 and there live approximately 12 000 people. Compared to Tallinn, that city is about two times smaller.
We drove there about an hour from Aachen, but it was worth it. Monschau is located in a beautiful valley between two mountains and to get there, you have to drive along a long winding road. At first it was fun, but then my head started spinning. 😵 We parked our car outside the city centre, so we could see every part of the town. Autumn had already arrived in that town, the ground was covered with colourful leaves and the air was crisp, as it usually is in autumn. 🍁🍂 Monschau has a lot of cute little cafes and handicraft stores. After seeing the whole town, we decided to sit down in a cafe, rest, eat some cake and drink caffee. 🍰 What´s more, we visited the biggest sand sculpture museum in Europe and also a big glas factory. This little town is a real tourist magnet. I haven´t heard so many people speaking English for a while now + I also heard some Russian for the first time in Germany. 😁

FRIENDS

For the past few weeks I have been thinkg a lot about how to find friends here in Germany. At first I felt quite weird. I was like an alien among all the others. 👽 Everyone has their own friends, everyone knows what to do, who to talk to and where to be. I really felt out of place. I was put from one reality to another. I was looking for a place, where to be, and where I could feel myself more comfortable. I had this idea stuck in my head, that I have to start communicating with everyone straight away. That I have to find someone, who would be so good friend to me as someone, who I have already known for eleven years. It created a lot of stress for me and I think, that the strong headaches I had were just because of that. 😕Now I have come to a conclusion, that the smartest thing isn´t to instantly start making friends with everyone. Because I don´t really know, who they are, where they come from, and what they really think of me. I think, it´s better to find someone, who I have something in common with. Someone, who I have something to talk about, or something to do together with. For example, when you go to a store, you don´t take the first thing that catches your eye. You look around more, see everything and then take the one you like the most. In the end, it´s all your own decision. 😉

N.B.

It has been raining for hours now – the perfect weather for sitting under my blanket, write my blog and enjoy the candy from home. 😋 My favourite. 💕 Maybe that´s why I didn´t have the time to write my blog last weekend. Because the weather was too beautiful (30 degrees).

I´m gonna write my next blog post in about two weeks. Or three. Depending on how lazy I am. 😁

Aachen September Special 2018

//

Kui küsimusi tekib, siis võib julgelt kommentaaridesse jätta 😊 // You can leave your questions down below 😊

Tschüss! // Bye!